100 aastat vanad uudised praeguse Rõuge valla alalt Wõru Teatajas

100 aastat Rõuge I laulupeost

Kirjamees Toivo Tootsen sirvis Rõuge laulu- ja tantsupeo 100 sündmuse eel vanu Wõru Teatajaid, kust leiab detailseid kirjeldusi esimesest laulupäevast 1925. aastal Rõuges.

13. juuni

Laulupäew Rõuges

Selle kuu 21. päewal korraldatakse Rõuges laulupäew. See on kindel, et sel päewal terwe Rõuge jalul on. Rõugelane on alati hoogsalt wastuwõtnud iga uut algatust, ja loota on, et esimene Rõuge laulupäew laialdast poolehoidu leiab. Pealegi on Rõuge ilus maastik kindlaks pandiks, et kaugemalt külalisi oodata on.

Juba on laulupäewa kawa üldjoontes kokku seatud. Nii on kell pool 10 homm. äratushelid orkestrite poolt kirikutornist, kell pool 11 hom. kontsert-jumalateenistus ühendatud kooride, solistide ja kohaliku õpetaja poolt, kell pool 1 p. l. pidulik rongikäik kirikuplatsilt pidukohale, kell 2 päewa kontsert piduplatsil.

Õhtul kell 7 on koguduse leerimajas teatrietendus kohalikkude jõudude poolt. Ette kantakse „Wete kohal”, draama 3-es waatuses.

Kõnedega saawad esinema piduplatsil Adam Bachman Tartust aine üle: „Milleks kohustab meid riiklik iseseisvus,” ja Wõru maakonnawalitsuse esimees hra A. K o h w e r : „Meie kultuuriline ja majandusline edenemine”.

Peaproow kõikidele kooridele peetakse koguduse leerimajas kell 7 hom. Tegelaste arw ulatab üle 600. Ka on kawatsusel selleks päewaks luua Wõruga kindlat autoühendust, sest ega wõrulasedki laulupäewalt ära jää.

Ja mis otstarbeks läheb sissetulek? On ju Rõuge esimene olnud, kes enamlaste löögid oma rinnaga wastuwõtnud. Esimesed ohwrid Wõru ja Lõuna-Eesti kaitseks kanti Rõuge wäljadel. Aherwared ja allesolewad kaitsekraawid kõnelewad sellest heitlusajast. Langenuile Rõuge poegadele on aga tänuwõlg weel maksmata. Nad ei oota seda, aga see on elawate kohus. Nendele mälestussamba püstitamiseks Rõugesse ongi laulumehed ja naised ühes lastega ühinenud. Nad loodawad, et nende ühine laul elawate hinged helisema paneb.

20. juuni Wõru Teataja esimene lehekülg on laulupeo tõttu pühendatud Rõugele.            

Rõuge – tuhandejärweline maa

Kui oled merd näinud wahutawat tormi käes, kus laene tõuseb ja langeb, turjal wahtu kandes, siis wõid ettekujutada seda maapinda – Rõuge mägestikku. Wahe on ainult selles, et wahupits ei lookle mitte mäeharjadel, küll aga orgude sügawuses. Need on hõbedased järwepinnad, mis kui luige selg kuu käes wastu paistab. Ja üks on teisest kenam ja kaunim, sügawam ja laiem. Ei ole orgu ilma järweta, ei ole metsa ilma weesügawuseta... Ja nii läheb see rida lookletes läbi Kasaritsa, Saaluse, Haanja, Wiitina, Rõuge ja Sänna. Ja on terwe panoraam tuhatjärwelisest maast.----

R õ u g e  - see on kihelkonna kopsud, ilma milleta hingata ei saa. Seitse järwe ridastikku, nagu seitse wenda, kes ühe aheliku moodustanud laiali ulatatud kätega. Nii on nad ühendatud igaweses truuduses jõgede soonekestega. Lahutamata... tundes, et nad kindlasti koos peawad käima, muidu ei ole sellest ilust ühtegi.

Kes Rõuges käib, käib kuulamas tingimata ka ööpikute kontserti „Ööpiku orus“. Kes teab, kui palju laksutajaid seal on, igatahes on aga kontsertpalad mitmekesised. Seal wõib rändaja puhata ja mõtelda selle woorusliku ideaali üle, mis kunsti ei tee panaalseks ja labaseks.

Kui ma rikas oleks, ehitaksin kindlasti suwila ööpiku oru kaldale ja kuulaksin, kuulaksin laulu, mis ei wanane... kuni uinun.

Pilk Rõuge koguduse ajaloosse

Rõuge kiriku algust  arwatakse 1550. a. peale, ta oli kiwihoone ja asus umbes sellel kohal, kus praegu leerimaja seisab. Tema ehitaja oli tolleaegne Rõuge mõisa omanik Kursel, kes kogudusele kinkis ka Roogsu küla ühes maade ja metsadega. Üks wana kirikukatsumise protokoll aastast 1613. nimetab Rõuget „Reuda“. Kirik seisis Haanja walla maa peal.

Rõugel ei puudunud juba sel korral abikirikud. Umbes 1630.a. oli Pindis üks abikirik „Jaani kirik“, mis aga W.-Rootsi sõja ajal ära põletati. 1735.a. ehitati Roosa abikirik – ta oli puust – pandi aga Wene kuberneri poolt aastal 1757. kinni, sest et tema ehitamiseks luba ei olewat palutud.

Wene-Rootsi sõda oli kui laastaw torm üle Rõuge käinud, leinajaid ja kurbe järele jättes. Sõda kartes, põgenesid inimesed metsadesse warjule. Selleaegne õpetaja Boretius (1702) pidi Wene soldatite eest, kes rööwkäigule oliwad tulnud, alla Kausakese järwe äärde metsa warjule põgenema. Sel ajal oli seal paks tihe mets; ajahammas on aga nüüd temast ilusa heinamaa teinud.

Kui sõjad möödunud olid, hakati mõtlema uue õpetaja peale ja kuidas Rõugele uut kirikut saada, mis wahepeal sõdadest purustatud oli. Pärast pikaajalist leina sai koguduse õpetajaks Johan Laudien (1729.a.), kes ka kohe agaralt oma töökawasse uue kiriku ehitamise wõttis. Tööga hakati peale. Meistrid toodi Saksamaalt, sest omamaa meistrid sarnast kiwiehitust ei osanud.

Rõuge õpetajatest on teated olemas 1626. aastast, esimesena Christiern  Henrici. Temast peale on Rõuges olnud 17 õpetajat, praegune õpetaja on seega kaheksateistkümnes. Kõige kauem on olnud Peeter Bornwassar,  1743. – 1777. Lühemat aega oli Aksel Kallas, waewalt kolm kuud. Rahwasuu mäletab ainult wiimase aja õpetajaid, iseäranis Hahni ja kad. õp. R. Kallast. Praegune wanem põlw on nende all üleskaswanud ja nad on neile armsaks saanud. Tähtsam mees oli Rõuges Rudolf Kallas – hingekarjane, teadusemees ja luuletaja. Oma ametitöö kõrwal ei wäsinud hiigla töömees ka waimu alal töötamast. Tema sulest on hulk jutluse ja teaduse raamatuid ilmunud. Huwitaw, et usuteadlane oli ka hea arwuteadlane. Oma tööde läbi on Kallas rikastanud meie waest Eesti usuteadlist kirjandust.

Kallase juures oli tegew abiõpetajana ka meie praegune piiskop Jakob Kukk.

Järgmine õpetaja oli Fr. Hollmann kuni 1918.a. Aksel Kallas oli lühemat aega ametis. Praegune õpetaja Wiks on ametis 1922. aastast peale.

Üldjooned Rõuge waimlisest ja majanduslisest tegewusest

Rõuge kihelkond asub Haanja kõrgendiku läänepoolsel serwal. Ta on üks suurematest maa- kogudustest lõuna Eestis. Maa on mägine, põllupind liiwane ja tasub wähe harija tööwaewa. Kuid selle wastu on looduse ilu siia otse kokku kuhjatud. Kõrgel künklisel pinnal waldawad suured sügawad orud. Nähtawaste on need orud dewooni lademetesse pärast jääaegse woolaswee mõjul uuristatud. Lai org, mis lõunast tuleb, aheneb Rõuge kiriku poole; tema põhjas asuwad üks teise ligidal seitse järvekest. Seda järvede rida ja orgu peetakse muinasaegse suurema jõe jäänuseks, kus vesi alanenud ja algorgu ebatasasesse põhja järwed järele jäänud.

Mis puutub nimetuse „Rõuge” tekkimise kohta, siis on siin tuletused lahkuminevad. Ühed arwawad, et „Rõuge” on kujunenud sõnast „rõuk”. Niisugune nimetus antud kirikule sellepärast, et ta ehitatud suure kiwirõugu kõrvale. Teised arvavad „Rõuge” algvormi sõnas „rõugutaja” peituvat, kelle auks muistsed eestlased ilusatel näkijärwe kallastel olevat ohverdanud. Igatahes näib viimane  tõenäolisem olevat.

Looduse poolest ilusas Rõuges suudavad aga kehwapinnalised, väikesteks tükeldatud talud vaevalt oma harijale igapäevast leiba anda. Ka on siin, nagu pea igal pool, põllumajanduslistel tege- vuse aladel kaua valitsenud teatav alalhoidlikkuse püüe. Kaua vaadati kõige uue peale umb- usklikult. Wiimastel aastatel on see vaade muutunud ja põllumajandusline ühistegewus põllupidajate keskel ikka enam ja enam lewinema hakkanud. Kogu kihelkonnas on praegu ligi 30 mitmesugust majanduslist seltsi olemas.

Kuid rõugelane ei ühine mitte ainult selleks, et majanduslikku jõukust tõsta, vaid et ka waimlist vara kasvatada. On juba aru saadud, et teadmistes on jõud. Nii on kogu kihelkonnas 86 mitmesugust hariduslise sihiga seltsi.

Haridusliste seltside tegevust takistab wiimasel ajal aineline kitsikus. Pidud, mis paljudele seltsidele ainukeseks sissetuleku allikaks on, ei tasu end ära, eriti nende peal lasuva kõrge lõbustusmaksu pärast. Ka puudub weel kihelkonna keskkohas seltsimaja.

Et muusika poliitiliselt neutraalne, sellepärast oli ka endistel aegadel riigivõimude poolt ta arendamine ja edendamine enam-vähem lubatud. Nii kõlas ka laialdases Rõuge kihelkonnas juba kaua enne I laulupidu võimsalt laul. Pea igas vallas oli olemas laulukoor. Wahete vahel tuldi kihel- konna keskkohta kokku ja lasti ühiselt kõlavad lauluhääled lahti. Ka ei puudunud Rõuge laulukoor esimeselt laulupeolt 1869. a.

Kihelkonna waimlises arenemises on tähtsat osa etendanud kihelkonna kool, mis ligi 80 aasta jooksul on Rõuge noorsoole suuremat haridust jaganud, kui seda suutsid anda alamad algkoolid. Ta on sillaks olnud paljudele kõrgema hariduse omamiseks.

Sõja ajal sai Rõuge vahest rohkem kannatada, kui ükski kodumaa nurk. Weel praegu annavad paljud varemed sellest selget tunnistust. Kõiki raskusi kroonis siiski täielik ja kõrgelt hinnatud võit. 

G.S. (Gustav Saar – T.T.)

Laulupeod waimlise energia allikaks

Enam kui 60 aastat tagasi oli Eesti rahva waimline iseolemine tolleaegsete riigi- ja Balti aadeli võimude poolt nii kokku rusutud ja ahelatesse pandud, et tulewik hämarusse kaduda ähwardas. Ärksamad tegelased ei kaotanud aga lootust. Tuli uusi teid leida, et iseolemise tulukest rahva hinges mitte kustuda lasta. Eestlastel oli keelatud igasugune tegewus, mis kandis mingisugust poliitilist värvingut. Tarvis oli siis palju maskeerida — tööd teha nõnda, et võimalik kõrgetele võimumeestele meeldida ja ühtlasi enesele ja kogu Eesti rahwale meeldiwaks jääda. Waliti siis uued edasirühkimise teeraad.

Üheks tähtsamaks teeraaks oli siin laulupeod. Nende toimimises ei näinud Wene võimukandjad suuremat hädaohtu kõik-slaawsusele ja kuigi nägid, siis ei tihkanud nad neid kohe maha rusuda. Ja nii wõis Eesti rahwas 1869. aastal oma suurpäewa — esimese Eesti üldlaulupeo ära pidada.

Meie elu ja iseolemise tahe peab järjest tugevnema, uut jõudu ja energiat juure saama, et olla elujõuline teiste rahwaste peres. Laulupeod on meile seda aastakümnete jooksul annud ja siit püüame seda ka tulewikus ammutada.

Maakondlised ja kihelkondade laulupeod on hoos. Wõrumaal on üks nendest — Kanepi laulupidu, juba seljataga. Kui palju noorust ja elujõudu tõi ta kihelkonna ja kõikide osawõtjate hinge! Naabri maakonnalinna — Walga laulupidu kujunes suurejooneliseks rahwusliseks pidupäewaks.

Homme kõlab laul Eesti Schweitsis — ilusas Rõuges. Ja kes jätab meist sinna minemata, kui wähegi wõimalusi olemas. Kodujääjad elawad aga teistega waimliselt kaasa.

Mitte kaugel ei ole ka Wastseliina kihelkonna laulupidu. Süveneme nende momentide sisusse ja wõtame nendest ergutust argipäeva tööks. Need päewad on waimlise energia allikateks ja sellepärast ärgem unustagem neid ära.

22. juuni

Rõuge  laulupäev

peeti ära eile 21. juunil. Kell pool 10 hom. kutsusid Wõru sõjaväe, Haanja ja Wiitina pasunakoorid suurele pidupäevale. Kell 11 oli kirikus kontsert-jumalateenistus. Jumalateenistuse vahel esinesid lauluga ühendatud koorid ja solistid.

   Kirik oli rahvast tungil täis. Kell 1 algas kiriku juurest rongikäik piduplatsile, millest osavõtsid koolid, laulukoorid ja orkestrid. Pidurong oli umbes pool versta pikk.

   Kell pool 2 p. l. algas piduplatsil — Rõuge mõisa pargis kontsert. Kontserdi awas õpetaja hra Wiks. Kanti ette terwe rida laule ühendatud segakooride, meeskooride ja lastekooride poolt.

   Pidukõne pidas „Postimehe” toimetaja hra Bachmann. Selle järele kanti ette weel mitu laulu ja selle järele kõneles hra Kohver Wõrust.

   Terwitusi ütlesid laulupäeva puhul meie lehe toimetaja hra Keller Wõrumaa üliõpilastekogu esitaja, „Postim.” toimetuse liige  hra Bachmann.

   Üldiselt on laulupidu hästi korda läinud. Üldine stssetulek 120.0S0 m. ümber.

   Toimetuse töö lõpul kestsid pidustused Rõuge leerimajas edasi. Järgmises tehes toome pikema kirjelduse.

27. juuni

Rõuge kihelkonna laulupäew korraldajaid rahuldanud

Eelmises numbris teatasime lühidalt Rõuge kihelkonna laulupäewast, mis peeti läinud pühapäeval ilusas Rõuge mõisa puiestikus.

Juba varahommikul oli Wõrus elavat meeleolu märgata. Ilus Rõuge — see oli paljude võrulaste siht. Kartongid ehk väikesed pakikesed käe otsas oodati tänava nurkadel omnibusside minekut. Ja neid läks ka mitu, kaasa viies arwurikast looduse ilu armastajate ja laulusõprade peret.

Rõuge kiriku ümber oli liikumine juba hommikul elaw. Igast harust voolas rahvast kokku, küll jala, küll hobustega ja Wõru poolt autobussidega ja jalgratastel. Kella 9 paiku olid kõik teeraad ja mäekünkad täitunud rahvamurruga. Igalpool elavus ja liikumine. Kokkukogunud rahva tervituseks ja weel tulemata piduliste kutsumiseks kõlasid pasunakooride laenetawad helid kiriku tornis, leides mõjuva vastukaja kaunites kaasikutes ja luues kooskõla parimate looduse laulumeistritega „Ööpiku orus.”

Kell 11 helisesid kirikukellad ja siis täitus kirik, mis nii seest kui väljast uuesti remonteeritud, rahvaga tungil täis. Paljud pidid ruumi puudusel välja jääma. Kontsert-jumalateenistus, mis kirikus peeti, kujunes pühalikult valdavaks silmapilguks.

Talitus algas mõjuva orkestrimänguga. Õpetaja Wiksi altariteenistuse järele laulis ühendatud segakoor Tobiase „Eks teie tea”. See on motiivi poolest üks ilusam laul, kuid seekord ei suutnud ühendatud segakoor talle küllaldast mõjuvust ja hoorikkust anda.

Hoogne, täis vaimustust ja sütitavat tuld oli õpetaja Wiksi päevakohane jutlus, mis pühendatud Rõuge ilule, seitsmele järvele, kui vendadele, kes üksteisele sõbralikult käe sirutanud, ja meie pa- rematele poegadele — vabadussõjas langenud kangelastele.

Jutlusele järgnev trio Händeli „Largo's” härrade Maiori, Sildi ja Wariku poolt ei suutnud paisuwuse poolest tõusta tasapinnale, nagu seda suurt helimaterjali nõudev kiriku akustika eelistab. Paremini kõlas A. Hermanni „Troosti laul” segakoorilt hra Wariku juhatusel ja „Meie isa” palve hra Sildi poolt.

Kirikust mindi rongikäigus, laste- ja teiste laulukooride ning orkestritega eesotsas, peoplatsile — ilusasse mõisa puiestikku. Kell 2 p. l. avas õpetaja Wiks korraldava toimkonna nimel Rõuge esi- mese laulupäewa, tervitades soojalt kõiki pidulisi.

Avamisele järgnes riigihümn. Selle järele kandsid ühendatud segakoorid hra Oja juhatusel ette mitu laulu, mis kõik rahuldavalt kõlasid. Hra Oja taktikepp oli üldharjutustel nähtavasti palju korda saata suutnud.

Wahepeal kõneles „Postimehe” toimetaja hra Bachmann teemile „Milleks kohustab meid riiklik iseseisvus.” Kõnet kuulati suure tähelepanuga.

Laulu „Mispärast laulab linnuke” kandis ette kahekordne mees-kwartett. See kõlas maitserikkalt ja sai elavate kiiduavalduste osaliseks.

Hästi täitis oma osa perekas lastekoor hra Wariku juhatusel. Kõik laulud kõlasid hästi ja hoogsalt, kuna „Naabri Mari” nende hulgas suure kiiduavaldusega wastu võeti ja seda publikumi tungival soovil korrata tuli.

Muusikalise osa täitis Wõru sõjaväe orkester hra Tamme juhatusel meisterlikult.

Teise kõnelejana esines Wõru maak. valitsuse esimees hra Kohver teemile: „Meie kultuurilisest ja majanduslisest arenemisest”. Kõne, mis lõppes isamaalise lauluga, võeti soojalt vastu.

Peale tervituste lõpetas õp. hra Wiks laulupäewa hoogsa ja sooja lõppsõnaga, kelle ettepanekul kogu piduliste arwurikas pere pidutegelastele „nad elagu” laulis, millele viimased tänuga vastasid, kuna tänule jälle „nad elagu” järgnes.

Üldiselt võib laulupäewa kontserdiosaga kõigiti rahul olla. Tuleb meeles pidada, et see oli Rõuges esimene laulupäev ja ettevalmistuseks oli ka aeg lühike- (laulupäewa mõte tärkas alles paar kuud varem). Tulevikus võime Rõuges vist kindlasti veelgi paremat laulu kuulda.

Õhtul oli leerimajas pidu-õhtu. Kanti ette draama „Wete kohal”. Tegelased said oma osadega võrdlemisi hästi toime.

Kahjuks puudub Rõuges pidude toimimiseks avaram ruum.

Suur pidupäev lõppes kell pool 1 öösel ilutulestikuga kenal „näki-järwe” kaldal. Osavõtja.

Vanu Wõru Teatajaid sirvis

kirjamees Toivo Tootsen